Sünnikaaslane on üldises mõistes isik, kes toetab naist sünnituse ajal, kuid tegelikult on sellel pealtnäha lihtsal sõnal aga väga mitmekülgne sisu. Praegu kirjeldan minu jaoks ühte tähtsaimat ülesannet.
Sünnikaaslane võib olla ükskõik kes - lapse isa, doula, õde, sõbranna või mõni muu lähedane isik. Minu enda kogemuse põhjal oli see esimese lapse sünnituse ajal minu abikaasa (kelle saatsime sünnitustoast välja, sest vaeseke oleks vist ise sinna samasse pikali kukkunud) ja õde (täielik õnn, et ta sünnitusmajja tuli - otse mingilt muusikafestivalilt - aga minu jaoks täielikult asendamatu!); teise sünnituse ajal ainult õde, sest ma ei oleks osanud kedagi teist enam sinna soovidagi. Sünnikaaslase olulisuse üks suurimaid komponente on see, et naine tunneks ennast selle isikuga koos turvaliselt, enesekindlalt ja mugavalt ning selletõttu on sünnikaaslaseks väga tihti lapse isa - mingitel ürgsetel põhjustel sai ju temaga koos laps tehtud. Kuid alati ei tunne "loogiliselt" valitud sünnikaaslane ennast ise enesekindlalt ja turvaliselt situatsioonis, mis on tema jaoks võõras. See ei tähenda, et ta tegelikult õigetel ja olulistel hetkedel olukorraga toime ei tule, kuid ka tema võib tunda vajadust lisa tugisüsteemile. See on selline situatsioon, kus rohkem on uhkem (efektiivsem) ja standardsest ühe sünnikaaslase plaanist võibki kujuneda hoopis mitme sünnikaaslasega olukord. Nii nagu vanasõnagi järgi on lapse kasvatamiseks vaja tervet küla (mis minu silmis on igati tõsi!), on ka lapseootel/sünnitaval naisel vaja korralikku tugivõrgustiku (nö küla), olgu seal nii mitu inimest, kui vähegi vaja.
Ammu-ammu enne seda, kui sünnitused kolisid sünnitusmajadesse, võeti beebisid vastu rituaalide ja tseremooniate saatel mitmete ämmaemandate/doulade poolt puu najal, viljapõllul, saunas või kus iganes parasjagu juhtus. Naised on olnud aegade algusest saadik teiste naiste imelised võimestajad ja toetajad, mitte miski ei ole ju tegelikult sellest ajast muutunud. Beebid eostatakse samamoodi, rasedus ja sünnitus toimib täpselt samamoodi, meie füsioloogia on täpselt samasugune. Ainuke asi, mis on muutunud, on piltlikult öeldes pööning - ehk meie mõtlemine. Tänapäeva liigne ja kohati eksitav informatsioon tekitab stressi ja ärevust sünnituse ees, mis on täiesti instinktidel põhinev toiming. Toiming mis vajab turvalist keskkonda ja imeliselt võimestavaid inimesi.
Mida me siis sellest järjekordselt pikast kirjeldusest järeldada võiksime on see, et sünnikaaslane omab väga suurt rolli lapseootel naise elus ja et need eriliselt valitud inimesed peavad ise tundma ennast samamoodi eneskindlalt ja turvaliselt.
Järgmiste muljete ja kogemusteni.
Pildil värske Rumi Ronja tädiga. Autor: Familiis